And here we go

Reisi alguse päev. Sarnaselt varasematele kordadele on kogunemiskohaks Evensi place.
Esimesena olid kohal Evens ise ja Kaido. Järgmisena vajus suurte kodinatega kohale Guids. Järgmisena saabusid Jürgen ja Mari. Jürgen oli Lenno masina roolis, mille ta oli nats aega tagasi vabastanud lumevangist. Selle jäljena oli masinal veel ca 60 cm paksune lumekuhi katusel. Kaisa, Jokker ja Heli saabusid üsna pea pärast neid. Kaisa muidugi otsustas omale ise valida auto ja marssis uhkel sammul talle meeldiva masinani ja hakkas enda asju masinasse pakkima. Teda pidi ikka natuke veenma, et tegemist oli vale masinaga. Siksi ja Sikova saabumine ei olnud vähem uhkem.

Pakkimine sujus üllatavalt kiirelt, võibolla kiirustas tagant tihe tuisk/lumesadu, erinevalt varasematest kordadest toimus start ettenähud ajast varem. Ning kogu pakkimisele kulus vaid pool tundi. Selleks, et meeskond täiuslik oleks paigutati Lenno auto tahaistmele ka Kaidu ja Lenno pilt, et nad ei tunneks ennast kõrvalejäetuna.

Esimene paus oli põhjamaade reisile traditsiooniline Norde Centrum ja selle Hess. Evens täiendas oma jalanõude varu. Seejärel juba laevale regamine. Pisemates masinates sõitjatele üllatuseks kimas Evens kõigist masinatest mööda ja läks kassasse. Heli masin, mis juhtus olema viimane blokeeriti kiirelt järjekorras seisnud venelaste poolt. Nad olid arvatavasti oodanud rohelist tuld, kuid Evens teadis paremaid reegleid. Esimese hooga kimasid venelaste masinad ka kassase ja esimese maasturi juht astus välja. Lenno masinas valitses arvamus, et nüüd võttis venku kurika ja kukub pisikest Evensit tümitama, aga nii ei juhtunud.

Tallinki laev väljus õigeaegselt. Jokkeri abil saime enda kasutusse ka ühe kajuti, kus osad lebotasid. Laevalt väljumine ja Viking Linele ümberistumine sujus viperusteta, sest jälle tänu Evensi oskustele pakiti me masin nii, et saime esimeste seas Tallinki laevalt lahkuda.
Mis seal ikka Helsingi kesklinnast läbi kimatud ja pääs punasele laevale oligi lunastatud. Kajutid osutusid allpool veepinda ja autotekki olevaks. Aga kurta ei saa. Ka Kait ja Lenno paigutati kajutisse (seda küll pildina). Esimesed napsud võetud ja shoppama.

Pidu jätkus kajutis, Sikova märsist jäi Kaisale silma kingaviks, mis tõestas taaskord, et selle neiu kott mahutab kõike!!! Sealt tekkis diskusioon, mida põnevat tal seal veel olla võiks. Evens ütles, et vibraatorit tal seal nüüd küll ei olnud. Peategelane ise oli pundist eemaldunud, et ülemisele korrusele tööd tegema minna. Meie loomulikult mõtlesime, mis "tööd" ta seal siis teeb. Otsustasime oodata Siko ära vaadata, kui õnnetu või õnnelikuna ta tagasi tuleb. Mõne aja pärast Sikova oligi tagasi väga mossis näoga, Kaisa küsis, mis nüüd siis, nii morn nägu peas. Selle peale Sikova teatas "No ma ei saanud sisse, see ei läinud sisse!" Pole vist mõtet rääkida, mis reaktsioon tervet kajutit valdas. Sikova ise oli muidugi teadmatuses ja kordas, et ei saanud sisse ja proovib hiljem uuesti, mis andis meie naerule ja pisaratele ainult hoogu juurde.

Vahepeal saadi ühendus ka meeskonna liikmetega, kes objektiivsetel põhjustel ei osutunud laevas olema. Nimelt veetsid nad aega sõbralikus vennasvabariigis – Gruusias. Varasemalt saadud teabe kohaselt pidid nad jõudma järgmisel päeval Arlanda lennujaama. Igaljuhul interaktiivsest vestlusest ei saanud asja, sest laevas olija ei saanud essugi aru mida teine pool räägib. Kuid vähemalt Kaisa kuulis Kaidu hääle ära ja rahunes sellest piisavalt, ei morjendanud enam ka laeva kõikumine ja jää ragin.

Edasi mindi klubisse, Kaisa otsustas, et ööklubi ei ole tema jaoks ja ehk kõigub koikul külili olles vähem. Teised võtsid veits julgust juurde. Ja siit sai alguse Evensi uute tossude kuulsus. Need osutusid maagilisteks tantsukingadeks. Mehe jalad lausa tantsisid istudes. Algses nagu ikka ei saanud seltskond käima ning tantsupõranda olid vallutanud vanurid, kes olid lisaks vanadusnõtrusele usinalt tarvitanud ka vägijooke. Nende plastilist liikumist oli lausa lust vaadata. Evensi maagilised sussid ei lasknud pikalt vanurite tantsupoognaid vaadata ja Sikova oligi tantsu ringi tõmmatud. Ka Esinurmed proovis samme. Nii mõnegi tantsu juures pidi Mari tantsu päästma ja võttis juhtimise üle. Kuid kolleegiumi hinnangul sai siiski Jürn hästi hakkama ja proovis mitmeid erinevaid samme. Selline katsetamine vist kurnas Jürini päris ära ning paar suundus kajutisse. Evens tantsitas usinalt veel tütarlapsi. Kuna live-muusika vist ei paitanud enam kõrva, vahetati paika ja uueks liigutamise kohaks osutus diskoteek, mis mõni hetk tagasi vabanes venekeelse karaokebaari staatusest. Sellega veel päeva üllatused ei olnud lõppenud. Päevale pani punkti tõelise armastuse avaldumine. Jah peab tõdema, et selle ohvriks ei langenud mitte meie seltskond vaid kaks laevas olevat tütarlast. Pealtnägijate sõnul oli armastus lausa jalustrabav, st seinalill osutus klubisse sisenenud tütarlapse esimese silmapilgu armastuseks. Saali sisenenu suundus otsejoones “seinalille” juurde ja nende huuled kohtusid ja vaakum hakkas tõsiselt tööle. Evens tegi vaakumist vabanemise järel tantsupõrandal katse paari lõhkuda, kuid osutus ta nähtamatuks. Ei aidanud sussid ega midagi.

Kuna järgmine päev oli sõidupäev lõpetati pidu ühe ajal. Magamiskorrusel ei andnud rahu, et Jürn ja Mari olid varakult lahkunud, seetõttu mindi kontrollima, et noored ei oleks pahapeal väljas. Ettenägelikena otsustasid nad alguses eirata uksetaguste kaeblemist ja muud sellist teavet, miks on oluline, et uks avataks. Aga siis otsustas Evens nende südant härdaks muuta pisikeste kiisukeste abil. Evensi kassihääled osutusid nii efektiivseks, et Esinurmede naabrid pidid oma kajutist väljuma, et kasse päästa. Suur oli nende üllatus, kui pisikeste kiisukeste asemel avastati ukse tagant kolm inimkõutsi. Aga ju pole Mari ja Jürn eriti loomasõbrad, ning uks ei avanenud.